Korduvalt on kogu riiklikult välja kuulutatud eriolukorra ajal ilmunud seisukohti ja kogemusi, et eraldatuses olek on kohutav, raske, hulluks ajav. Seda on väljendanud siis inimesed, kes on rohkem väljapoole elavad. Sarnast ängi või surutuse tunnet või muud taolist tunnevad tihti aga ka inimesed, kes on sissepoole suunatud, kes ei avalda oma tundeid just liiga tihti teistele inimestele, kui üldse. Hea kui seda iseendalegi tunnistavad. Kuid see kõik, olenemata inimtüübist, mõjutab meid. Iseküsimus on nüüd kas ja kui palju iga inimene seda enda puhul märkab, tunnistab ja sellega midagi ette võtab. Praegune olukord suurendab posttraumaatilise sündroomi teket ka meil siin, ja seda ainuüksi sunnitud eraldatuses olekust tulenevalt. 

Tõlkisin ajakirjas British Journal of Psychiatry ilmunud lüheldase artikli, millest nähtub, et eriliste olukordade mõju inimeste vaimsele tervisele on tegelikult teema, see on probleem ja seda on teaduslikult uuritud. Posttraumaatiline sündroom, aga ka suurenenud depressiivsushäire ei vaja välja kujunemiseks sõda või muud sarnast olukord, meie vaimne tervis on mõjutatud ka palju vähemast, palju leebematest olukordadest.

Tugevamad rõhutused artiklis on tehtud minu poolt, neid tõlgitud artiklis nii välja toodud ei ole.