Ma armastan oma tööd. Ma armastan neid arglikke esimesi pilke, sõnu, ebakindlust iseenda avastamisel, seda arengut mis iga seansiga toimub, seda muutust mis sellega kaasneb. Ka neid samme tagasi kui inimene on väsinud või hirmunud. Ja siis loomulikult neid ohkeid "issand kui kerge on olla" vmt. Aga ma ei armasta ühte poolt selles töös.