Lapsevanemlus on midagi sellist, mida ühe sõnaga kokku võtta on raske. Korraga on see nii magus kui hapu, mahe kui vürtsikas, loominguline ja rutiinne. Ja selline vastandlikkus on kõige muu juures salakaval viis kõigutada lapsevanema vaimset tasakaalu.
Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja Kerttu Jänese on lugejate ette toonud mitmeid lugusid, kus ema on ennast tundnud läbikukkununa, koletisena, allaandjana jmt (Eesti Päevaleht 20.09.2019). Ja seda selle tõttu, et ema justkui ei tohi olla väsinud, kurb või vihane, sest siis on ta halb ema. Aga kas ikka on?
Minu esimesed lapsed on sündinud väikese vahega, nii et neid on läbi aegade ka kaksikutekski peetud. Enne esimese lapse sündi viskasin õhku nalja, et kui laps saab aastaseks ning on piisavalt sellises arenguetapis, et isa saab temaga ise kodus olla, siis mina lähen nädalaks sanatooriumisse. Ja nii kuni lapse täisealiseks saamiseni. Naersime selle peale ikka korralikult ja aegajalt sai seda ka meelde tuletatud. Kuni laps saigi aastaseks ning iseenesest oligi kõik selleks justkui olemas, et mina saaksin lapse juurest ära minna mõneks ajaks. Aga ma ei läinud. Sest head emad ju nii ei tee. Ja lisaks olin teise lapse ootel, mis oli ka minu arvates takistus. Küsimus ei olnud selles, et kas lapse isa oleks hätta jäänud või et kas rahaliselt oleks see võimatu olnud. Küsimus oli selles, et nii lihtsalt ei tehta. See oli pea kaks aastakümmet tagasi. Ja oma sanatooriumi ei jõudnud ma kunagi, mitte kunagi. Nüüd saan aru, et ma oleksin pidanud selle nalja tõeks tegema ning võtma iga aasta aega endale. Sest minust oli saanud karjuv lapsevanem.
Karjuv lapsevanem ei ole midagi muud kui väsinud, tüdinenud, lootusetu või mõne muu sellise emotsiooni üleküllust kogev lapsevanem. See käib nii emade kui isade kohta, või neid asendavate isikute kohta kes on selles rollis 24/7. Peamine, mille me esikohale seame, on lapse heaolu. Aga kuhu jääb lapsevanema heaolu? Ka sellises olukorras, kus laps on oma vanemast sõltuv, on lapse heaolu aluseks vanema heaolu.
Iga lapsevanem teab seda õnnist tunnet kui järglane magab oma und. On ka ütlus, et parim laps on magav laps. See on väsinud lapsevanema õndsus. Sest kui laps magab, siis saab teha ju kõik selle ära mis veel tegemist vajab - koristamine, vaaritamine, pesemine jne. Kuid sellel kõigel on oma hind. Hind, mida maksavad lapsevanemad, enamasti emad.
Meenutage oma pidutsemistega pikitud eluetappi. Pidutsetud sai ikka mitu päeva jutti, oli lõbus ja vahva olla. Ja peale pidutsemist sai alatihti mitu päeva vegeteeritud, puhatud, mitte midagi tehtud. Et siis järgmisele peokutsele taas rõõmsalt ja entusiastlikult jaatavalt vastata. Nii äge ju. Aga muuda nüüd seda kujutluspilti selliselt, et see vahepealne puhkeaeg puudub ja sul tuleb pidutseda, selle juures veel rõõmus ja sädelev olles, lausa nädalaid jutti. Ei, mis nädalaid, ikka kuid, teinekord ka aastaid. Isegi kui olid selline, kes peale pidutsemist ei saanud endale lubada mitut lebo päeva, vaid pidid kooli või tööle minema, siis meenuta mis tunne oli seal koolis või tööl olla kui olid kuu aega järjest pidutsenud. Meenuta-meenuta. Tunne käes? Mis tunne see on? Väsimus? Tüdimus? Üksluisus? Igavus? Jah, need tunded ja mitmedki muud tunded on väikelapsega kodus olevale vanemale tuttavad. Aga kuidas sa lapsele ütled, et sorri, ma ei viitsi täna sinu jaoks olemas olla või et vaata ise kuidas täna söödud saad, ma tahan magada. Isegi kui sisemuses sa seda just nii tunned, siis väikelapsele sa seda ei ütle. Kui ütled, siis tuleb veel kas kahetsus või süütunne või mõni muu nende hõimlane sulle ennast näitama, sõbraks seadma.
Lapsevanem on eelkõige inimene, alles siis ema või isa. Inimesel on omad põhivajadused, mida ei võta ära ka muud rollid siin elus. Kui inimene ei saa süüa, siis muutub ta näljaseks, ja näljane inimene ei ole just kõige adekvaatsem. (Paastu ja nälga ei tasu siin segi ajada, üks on teadlik, teine peale sunnitud mittesöömine.) Kui inimene ei saa puhata, siis on ta väsinud ning teeb vigu, on kärsitu jne. Kui inimene ei saa sotsiaalselt ennast väljendada tema jaoks võrdsete partnerite hulgas, siis langeb eneseväärtuse tunne.
Lapsevanemaks saadest tõstetakse alatihti aga inimese roll kuhugi tahapoole, justkui suudaks ema või isa funktsioneerida ka ilma inimeseks olemata. Ei, kulla ema või isa, sa vajad inimeseks olemist, seda tunnet, et oled inimene. Seda tunnet, et ema või isa roll on valik sinu elus, mitte kohustus, seda tunnet, et sa oled oluline inimesena, mitte ema või isana. Jah, oma lapse jaoks oled sa oluline ema või isana, aga inimesena tahad sa tunda, et oled oluline ka iseendana. Mida vähem sa pöörad tähelepanu iseendale kui inimesele seda vähem sa ennast väärtustad läbi iseenda ja seda rohkem tunned et oled oluline läbi kellegi teise, läbi oma lapse. Ja kui siis sinu laps eksib milleski, olgu selleks jõululuuletuse lugemine või lauakombed, siis tunned, et see on sinu eksimus. Ei, see on sinu lapse eksimus. Sa ei saa iseennast ja oma vajadusi rahuldada läbi oma lapse. Sa ei ole oma laps. Sa ei ole iseenda laps. Sa oled sina ise, kes on lisaks sellele ka oma lapse ema või isa. Ent sa ei ole iseenda laps.
Kui tunned iseennast selles loos ära, või tead kedagi kes on või võib olla selles osaline, siis palun leia võimalus märgata seda inimest sinus kellel on omad vajadused, omad soovid, omad tahtmised. See ei tee sind halvemaks vanemaks kui sa tead mida sa vajad et olla oma lapse jaoks olemas, teda toetada, hoida ja kaitsta sinu jaoks parimal viisil. Tunnista endale oma frustratsiooni, tunnista endale kui sa enam ei jaksa, ja palun räägi sellest kas oma lähedastele, või terapeudile. Sa oled väärt ära kuulamist, sa oled väärt enda tunnistamist, sa oled väärt olema hea ema või isa ilma, et sinu laps selle tõttu kannataks. Sa oled väärt.
Kui tunned, et tahad minuga sellel teemal rääkida, siis kirjuta mulle kas sisetarkus@gmail.com või helista 56498714.
Kristel T. Kaljulaid
Minu esimesed lapsed on sündinud väikese vahega, nii et neid on läbi aegade ka kaksikutekski peetud. Enne esimese lapse sündi viskasin õhku nalja, et kui laps saab aastaseks ning on piisavalt sellises arenguetapis, et isa saab temaga ise kodus olla, siis mina lähen nädalaks sanatooriumisse. Ja nii kuni lapse täisealiseks saamiseni. Naersime selle peale ikka korralikult ja aegajalt sai seda ka meelde tuletatud. Kuni laps saigi aastaseks ning iseenesest oligi kõik selleks justkui olemas, et mina saaksin lapse juurest ära minna mõneks ajaks. Aga ma ei läinud. Sest head emad ju nii ei tee. Ja lisaks olin teise lapse ootel, mis oli ka minu arvates takistus. Küsimus ei olnud selles, et kas lapse isa oleks hätta jäänud või et kas rahaliselt oleks see võimatu olnud. Küsimus oli selles, et nii lihtsalt ei tehta. See oli pea kaks aastakümmet tagasi. Ja oma sanatooriumi ei jõudnud ma kunagi, mitte kunagi. Nüüd saan aru, et ma oleksin pidanud selle nalja tõeks tegema ning võtma iga aasta aega endale. Sest minust oli saanud karjuv lapsevanem.
Karjuv lapsevanem ei ole midagi muud kui väsinud, tüdinenud, lootusetu või mõne muu sellise emotsiooni üleküllust kogev lapsevanem. See käib nii emade kui isade kohta, või neid asendavate isikute kohta kes on selles rollis 24/7. Peamine, mille me esikohale seame, on lapse heaolu. Aga kuhu jääb lapsevanema heaolu? Ka sellises olukorras, kus laps on oma vanemast sõltuv, on lapse heaolu aluseks vanema heaolu.
Iga lapsevanem teab seda õnnist tunnet kui järglane magab oma und. On ka ütlus, et parim laps on magav laps. See on väsinud lapsevanema õndsus. Sest kui laps magab, siis saab teha ju kõik selle ära mis veel tegemist vajab - koristamine, vaaritamine, pesemine jne. Kuid sellel kõigel on oma hind. Hind, mida maksavad lapsevanemad, enamasti emad.
Meenutage oma pidutsemistega pikitud eluetappi. Pidutsetud sai ikka mitu päeva jutti, oli lõbus ja vahva olla. Ja peale pidutsemist sai alatihti mitu päeva vegeteeritud, puhatud, mitte midagi tehtud. Et siis järgmisele peokutsele taas rõõmsalt ja entusiastlikult jaatavalt vastata. Nii äge ju. Aga muuda nüüd seda kujutluspilti selliselt, et see vahepealne puhkeaeg puudub ja sul tuleb pidutseda, selle juures veel rõõmus ja sädelev olles, lausa nädalaid jutti. Ei, mis nädalaid, ikka kuid, teinekord ka aastaid. Isegi kui olid selline, kes peale pidutsemist ei saanud endale lubada mitut lebo päeva, vaid pidid kooli või tööle minema, siis meenuta mis tunne oli seal koolis või tööl olla kui olid kuu aega järjest pidutsenud. Meenuta-meenuta. Tunne käes? Mis tunne see on? Väsimus? Tüdimus? Üksluisus? Igavus? Jah, need tunded ja mitmedki muud tunded on väikelapsega kodus olevale vanemale tuttavad. Aga kuidas sa lapsele ütled, et sorri, ma ei viitsi täna sinu jaoks olemas olla või et vaata ise kuidas täna söödud saad, ma tahan magada. Isegi kui sisemuses sa seda just nii tunned, siis väikelapsele sa seda ei ütle. Kui ütled, siis tuleb veel kas kahetsus või süütunne või mõni muu nende hõimlane sulle ennast näitama, sõbraks seadma.
Lapsevanem on eelkõige inimene, alles siis ema või isa. Inimesel on omad põhivajadused, mida ei võta ära ka muud rollid siin elus. Kui inimene ei saa süüa, siis muutub ta näljaseks, ja näljane inimene ei ole just kõige adekvaatsem. (Paastu ja nälga ei tasu siin segi ajada, üks on teadlik, teine peale sunnitud mittesöömine.) Kui inimene ei saa puhata, siis on ta väsinud ning teeb vigu, on kärsitu jne. Kui inimene ei saa sotsiaalselt ennast väljendada tema jaoks võrdsete partnerite hulgas, siis langeb eneseväärtuse tunne.
Lapsevanemaks saadest tõstetakse alatihti aga inimese roll kuhugi tahapoole, justkui suudaks ema või isa funktsioneerida ka ilma inimeseks olemata. Ei, kulla ema või isa, sa vajad inimeseks olemist, seda tunnet, et oled inimene. Seda tunnet, et ema või isa roll on valik sinu elus, mitte kohustus, seda tunnet, et sa oled oluline inimesena, mitte ema või isana. Jah, oma lapse jaoks oled sa oluline ema või isana, aga inimesena tahad sa tunda, et oled oluline ka iseendana. Mida vähem sa pöörad tähelepanu iseendale kui inimesele seda vähem sa ennast väärtustad läbi iseenda ja seda rohkem tunned et oled oluline läbi kellegi teise, läbi oma lapse. Ja kui siis sinu laps eksib milleski, olgu selleks jõululuuletuse lugemine või lauakombed, siis tunned, et see on sinu eksimus. Ei, see on sinu lapse eksimus. Sa ei saa iseennast ja oma vajadusi rahuldada läbi oma lapse. Sa ei ole oma laps. Sa ei ole iseenda laps. Sa oled sina ise, kes on lisaks sellele ka oma lapse ema või isa. Ent sa ei ole iseenda laps.
Kui tunned iseennast selles loos ära, või tead kedagi kes on või võib olla selles osaline, siis palun leia võimalus märgata seda inimest sinus kellel on omad vajadused, omad soovid, omad tahtmised. See ei tee sind halvemaks vanemaks kui sa tead mida sa vajad et olla oma lapse jaoks olemas, teda toetada, hoida ja kaitsta sinu jaoks parimal viisil. Tunnista endale oma frustratsiooni, tunnista endale kui sa enam ei jaksa, ja palun räägi sellest kas oma lähedastele, või terapeudile. Sa oled väärt ära kuulamist, sa oled väärt enda tunnistamist, sa oled väärt olema hea ema või isa ilma, et sinu laps selle tõttu kannataks. Sa oled väärt.
Kui tunned, et tahad minuga sellel teemal rääkida, siis kirjuta mulle kas sisetarkus@gmail.com või helista 56498714.
Kristel T. Kaljulaid
Vastused puuduvad