Kõik, absoluutselt kõik me tuleme oma lapsepõlvest. Võtame sealt kaasa oma hoiakud, arusaamad, suhtumised. Aga ka hirmud, halvakspanud, hinnangud.
Minu käest on tihti küsitud, et kuidas see, mis on juhtunud lapsepõlves, saab endiselt küsijat veel mõjutada? Et see oli ju niiiiii ammu tagasi, see on kas andestatud või unustatud juba.
Jah, ununenud on meil paljutki. Ununenud on see kuidas keegi kommenteeris sinu lapsepõlves mingit sinu poolt joonistatud pilti, öeldud nalja, avaldatud arvamust vmt. Kuid mingil põhjusel on paljud inimesed seisukohal, et "ma ei oska joonistada", "mul ei ole huumorisoont" või "mis nüüd mina asjast ikka arvan, teised teavad paremini". Ja kui siis kaevama hakata, siis selgub just see ununenud kommentaar, ununenud märkus, ununenud asjaolu. Ja selgub, et see ununenu on tegelikult sind siiani mõjutav. Jah, esimese hooga ei pruugi tulla paberile tõesti ju shedöövrit. Aga kui sa ei ole harjutanud joonistamist, siis ei ole siin ka midagi imestada. Nii nagu kõndimist tuli kunagi harjutada, et see hakkaks hästi ja loomulikult välja tulema vajavad ka muud oskused parendamiseks harjutamist. Aga miski on sind tagasi hoidnud seda tegemast. Miski, mille olemasolust sa ei pruugi isegi teadlik olla. Või miski, mis on meeles ja omab tähendust, sest see on tulnud sinu jaoks olulise inimese poolt, olgu selleks siis ema-isa või su lemmik lasteaiakasvataja.
Mis on see, mille kohta sina oled arvamusel, et "eieiei, seda ma küll ei oska, see ei ole minu jaoks"? Mõtle selle üle järele. Ja kui sa leiad selle tegevuse, asja, olemuse, siis püüa meenutada kas keegi on kunagi selle kohta sulle midagi öelnud, just halvustavat või narrivat või midagi sellist, mis on sind sellest tegevusest eemale tõuganud. Me kõik ei ole küll nö sündinud kunstnikud vmt, kuid alatihti on see oskus meil kinni just mingis emotsionaalses reaktsioonis.
Lisaks otsestele oskustele on lapsepõlvest pärit ka meie arusaamad suhete osas, sh seksuaalsuhete osas. Ja siin ei pea ma silmas ainult seda, milline on kellegi konkreetne seksuaalne sättumus või vajadus, vaid pigem isegi seda, et kuidas me iseennast oma seksuaalsuses tunneme, kuidas me ennast väljendame, oma vajadusi tähele paneme ja nende täitmist tagame.
Suhted, nii seksuaalsed kui muud suhted, on meie sisemaailma peegeldused. Kui seal on harmoonia, siis väljendub see ka sinust väljaspool. Kui sisemuses on aga ebakõlad, hirmud, haavatud olek jmt, siis ei saa kuidagi eeldada rahuldust pakkuvaid suhteid teiste inimestega, rahuldust pakkuvast seksuaalsuhtest rääkimata. Mõningad sellised sähvatused on muidugi olemas, kuid teadlikku rahuldust pakkuvat suhet ja seksuaalsust see ei taga.
Lapsepõlve ei saa me muuta. Kuid seda kuidas lapsepõlves kogetu ja sealt kaasa saadu meid mõjutab meie tänases elus, seda saab küll muuta. Lubades tekkinud tunnetel väljenduda on see nagu üleliigse rõhu auto rehvist välja laskmine mis tagab ohutu sõidu, võttes ära pideva ohu rehvi lõhkemiseks.
Mõtle selle kõige üle järele. Ja võta minuga ühendust ning uurime koos kuidas sinu lapsepõlv sind praegugi veel mõjutab.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Jah, ununenud on meil paljutki. Ununenud on see kuidas keegi kommenteeris sinu lapsepõlves mingit sinu poolt joonistatud pilti, öeldud nalja, avaldatud arvamust vmt. Kuid mingil põhjusel on paljud inimesed seisukohal, et "ma ei oska joonistada", "mul ei ole huumorisoont" või "mis nüüd mina asjast ikka arvan, teised teavad paremini". Ja kui siis kaevama hakata, siis selgub just see ununenud kommentaar, ununenud märkus, ununenud asjaolu. Ja selgub, et see ununenu on tegelikult sind siiani mõjutav. Jah, esimese hooga ei pruugi tulla paberile tõesti ju shedöövrit. Aga kui sa ei ole harjutanud joonistamist, siis ei ole siin ka midagi imestada. Nii nagu kõndimist tuli kunagi harjutada, et see hakkaks hästi ja loomulikult välja tulema vajavad ka muud oskused parendamiseks harjutamist. Aga miski on sind tagasi hoidnud seda tegemast. Miski, mille olemasolust sa ei pruugi isegi teadlik olla. Või miski, mis on meeles ja omab tähendust, sest see on tulnud sinu jaoks olulise inimese poolt, olgu selleks siis ema-isa või su lemmik lasteaiakasvataja.
Mis on see, mille kohta sina oled arvamusel, et "eieiei, seda ma küll ei oska, see ei ole minu jaoks"? Mõtle selle üle järele. Ja kui sa leiad selle tegevuse, asja, olemuse, siis püüa meenutada kas keegi on kunagi selle kohta sulle midagi öelnud, just halvustavat või narrivat või midagi sellist, mis on sind sellest tegevusest eemale tõuganud. Me kõik ei ole küll nö sündinud kunstnikud vmt, kuid alatihti on see oskus meil kinni just mingis emotsionaalses reaktsioonis.
Lisaks otsestele oskustele on lapsepõlvest pärit ka meie arusaamad suhete osas, sh seksuaalsuhete osas. Ja siin ei pea ma silmas ainult seda, milline on kellegi konkreetne seksuaalne sättumus või vajadus, vaid pigem isegi seda, et kuidas me iseennast oma seksuaalsuses tunneme, kuidas me ennast väljendame, oma vajadusi tähele paneme ja nende täitmist tagame.
Suhted, nii seksuaalsed kui muud suhted, on meie sisemaailma peegeldused. Kui seal on harmoonia, siis väljendub see ka sinust väljaspool. Kui sisemuses on aga ebakõlad, hirmud, haavatud olek jmt, siis ei saa kuidagi eeldada rahuldust pakkuvaid suhteid teiste inimestega, rahuldust pakkuvast seksuaalsuhtest rääkimata. Mõningad sellised sähvatused on muidugi olemas, kuid teadlikku rahuldust pakkuvat suhet ja seksuaalsust see ei taga.
Lapsepõlve ei saa me muuta. Kuid seda kuidas lapsepõlves kogetu ja sealt kaasa saadu meid mõjutab meie tänases elus, seda saab küll muuta. Lubades tekkinud tunnetel väljenduda on see nagu üleliigse rõhu auto rehvist välja laskmine mis tagab ohutu sõidu, võttes ära pideva ohu rehvi lõhkemiseks.
Mõtle selle kõige üle järele. Ja võta minuga ühendust ning uurime koos kuidas sinu lapsepõlv sind praegugi veel mõjutab.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad