Mitmed ajalehed on viimastel päevadel kirjutanud enesetappudest (EPL, Ohtuleht - kuna tegemist on kinniste artiklitega, siis neid ma siia ei lingi otse). Ja sellest, et enesetapp ei ole ainult selle inimese asi kes selle sammu astub. Vaid et see puudutab palju suuremat hulka inimesi tema ümber.
Kunagi ütles minu ema mingi vestluse raames, et enesetapu viivad lõpuni ainult väga julged inimesed. Ma ei mõistnud teda. Kui üldse enesetapjast räägiti, siis ju ikka läbi selle prisma kui nõrk see inimene pidi ikka olema, et ei saanud oma eluga hakkama ja valis sellise tee. Olles kunagi teismelisena ise samast sammu astumas sain aru mida ta silmas pidas. Minul jäi tõesti julgusest puudu. Elutahe oli nii palju tugevam. Minu tolle momendi murdepunkt ei olnud ka veel nii suur, et soov surra oleks elutahtest suurem olnud. Takkajärgi vaadates oli minu katse muidugi ka täiesti mannetu, kuid pean ütlema, et see kogemus mis sellega kaasnes on olnud mul abiks elu mõtestamisel, elust lugupidamisel. Ja see on vist ka esimene kord praegu kui ma sellest asjast üldse räägin laiemalt, seni olin sellele viitamisi vihjanud vist ainult paarile inimesele.
Kui inimene on otsustanud oma elu ise lõpetada, siis ümbritsevad jäävad justkui teadmatusse selle põhjustest. Alatihti öeldakse veel, et see kõik oli nii ootamatu, tuli nii äkki, ja et kuidas keegi midagi ei märganud.
Mõte lahkuda omal soovil elust tuleb enamasti pikema aja jooksul. See justkui koguneb. Ja samas on see nii salakaval, et selle kujunemist ei pruugi ka inimene ise märgata, liiati siis veel teised tema ümber. Surnu jaoks lõpeb kõik viimase hingetõmbega. Tema lähedaste, tuttavate, kolleegide jt jaoks tekkib sellest hetkest, kui nad enesetapust teada saavad, justkui vaakum - mida teha? kuidas käituda? mida öelda? kellega ühendust võtta? kas üldse võtta? miks ta seda tegi? kas ta minu/teiste/laste peale üldse ei mõelnud? jnejnejne. See kõik tekitab sisemist ärevust, hirmu või isegi paanikat. Kusjuures, enamasti oleme seda tunnet juba oma elus selleks ajaks tegelikult ka kogenud - imikuna, kui ärkasime ning olime enda arvates üksi, või kui läksime lasteaeda ning pelgasime, et ema ei tulegi enam tagasi. Ehk siis, meie keha juba teab kuidas reageerida, isegi kui see on inimeseti erinev.
Täiskasvanud on neis tekkiva tundega tihti nii hädas, puntras, et nad ei märka mis toimub "mõjupiirkonda" jäänud lastega. Ainuke, millele suured inimesed tihti mõtlevad, on see, et ei maksa lapsele rääkida, sest enesetapp on ju nii kole, nii vale. Kui täiskasvanud on segaduses, siis seda enam mõjutab see kõik lapsi. Isegi siis kui neile midagi ei räägita.
Jah, lastele rääkimata jätmised tulevad tihti esile ka minu teraapiakabinetis, kui nüüd juba täiskasvanuks saanud isik on hakanud abi otsima. See, et lapsele ei räägita ei tähenda, et laps ei saa aru, et midagi on teisiti. Saavad, nad võtavad selle nö õhust. Ja kuna arusaam puudub selle kohta millega tegu, keegi ei selgita seda, siis teevad nad omad järeldused oma senise vähese elukogemuse põhjal. Ja need ei ole nö ilusad järeldused, vaid tihti on selleks endas süü tunnetamine. Ja nüüd ongi aeg mõelda selle peale, et mida teeb süü lapsega...
Enesetapp ei ole selle tegijale hirmus, kole on see nö maha jääjatele. Sinu valida on kuidas sa lased sellel kõigel ennast mõjutada, ja kuidas sina aktsepteerid kellegi teise otsust oma elu osas.
Kuigi enesetapp on selline äärmuslik olukord, siis kogu eelnev pädeb ka ootamatute lahkumiste puhul, seda kui partner või kui vanem läheb oma elu elama kuskile mujale ja/või kellegi teisega koos. Sellega kaasnev reetmine võib olla sama valus kui olulise inimese surm.
Kui inimene on otsustanud oma elu ise lõpetada, siis ümbritsevad jäävad justkui teadmatusse selle põhjustest. Alatihti öeldakse veel, et see kõik oli nii ootamatu, tuli nii äkki, ja et kuidas keegi midagi ei märganud.
Mõte lahkuda omal soovil elust tuleb enamasti pikema aja jooksul. See justkui koguneb. Ja samas on see nii salakaval, et selle kujunemist ei pruugi ka inimene ise märgata, liiati siis veel teised tema ümber. Surnu jaoks lõpeb kõik viimase hingetõmbega. Tema lähedaste, tuttavate, kolleegide jt jaoks tekkib sellest hetkest, kui nad enesetapust teada saavad, justkui vaakum - mida teha? kuidas käituda? mida öelda? kellega ühendust võtta? kas üldse võtta? miks ta seda tegi? kas ta minu/teiste/laste peale üldse ei mõelnud? jnejnejne. See kõik tekitab sisemist ärevust, hirmu või isegi paanikat. Kusjuures, enamasti oleme seda tunnet juba oma elus selleks ajaks tegelikult ka kogenud - imikuna, kui ärkasime ning olime enda arvates üksi, või kui läksime lasteaeda ning pelgasime, et ema ei tulegi enam tagasi. Ehk siis, meie keha juba teab kuidas reageerida, isegi kui see on inimeseti erinev.
Täiskasvanud on neis tekkiva tundega tihti nii hädas, puntras, et nad ei märka mis toimub "mõjupiirkonda" jäänud lastega. Ainuke, millele suured inimesed tihti mõtlevad, on see, et ei maksa lapsele rääkida, sest enesetapp on ju nii kole, nii vale. Kui täiskasvanud on segaduses, siis seda enam mõjutab see kõik lapsi. Isegi siis kui neile midagi ei räägita.
Jah, lastele rääkimata jätmised tulevad tihti esile ka minu teraapiakabinetis, kui nüüd juba täiskasvanuks saanud isik on hakanud abi otsima. See, et lapsele ei räägita ei tähenda, et laps ei saa aru, et midagi on teisiti. Saavad, nad võtavad selle nö õhust. Ja kuna arusaam puudub selle kohta millega tegu, keegi ei selgita seda, siis teevad nad omad järeldused oma senise vähese elukogemuse põhjal. Ja need ei ole nö ilusad järeldused, vaid tihti on selleks endas süü tunnetamine. Ja nüüd ongi aeg mõelda selle peale, et mida teeb süü lapsega...
Enesetapp ei ole selle tegijale hirmus, kole on see nö maha jääjatele. Sinu valida on kuidas sa lased sellel kõigel ennast mõjutada, ja kuidas sina aktsepteerid kellegi teise otsust oma elu osas.
Kuigi enesetapp on selline äärmuslik olukord, siis kogu eelnev pädeb ka ootamatute lahkumiste puhul, seda kui partner või kui vanem läheb oma elu elama kuskile mujale ja/või kellegi teisega koos. Sellega kaasnev reetmine võib olla sama valus kui olulise inimese surm.
Palun ära jää om tunnetega üksi, leia endale abiline kes aitab sul oma emotsioonidega ja nende armidega hakkama saada. Oluline ei ole millal mingi vastav sündmus toimus, oluline ei ole kui palju sa sellest midagi tead. Oluline on, et see mõjutab sind, sinu turvatunnet, sinu usaldust, sinu meelerahu. Võta minuga ühendust, tegeleme sellega koos. Sa ei ole üksi, mina olen koos sinuga. Mina kuulan ja mõistan sind.
Kristel T. Kaljulaid
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad