Ka mina olen antud teemaga kokku puutunud, isegi mitu korda. Üks neist oli peale Tallinna Reaalkooli lõpetamist kui läksin Riigikaitse Akadeemiasse õppima. See ei tahtnud minu emale pähe mahtuda, kes käis mulle peale, et ma Hollandisse ülikooli läheksin kuna mu ülejäänud pere oli just sellesse riiki kolinud. Õnneks oli mul minu memme toetus, mis julgustas endale kindlaks jääma. Teine kord oli kui nö päevapealt tulin korralikult juristi kohalt ära. See oli eriti raske, sest mind ei oodanud pudrumäed ega piimajõed, ei "feim ega sull". Inimesed minu ümber olid hämmingus, et ma nii healt kohalt ära lähen ja seda ilma põhjuseta. Minult küsiti nii tervise kui pahanduste kohta, sest muud põhjust ju olla ei saanud.
"Feimi ja sulli" osas on olukorrad vahelduvad (võite mulle alati reklaami teha ;) ). Ent mul on miskit palju paremat - mul on aega, mul on rahulikkust, mul on märkamist. Ja kuigi üleminek oli mulle raske, ma olin harjunud kiirusega ja "tulekahjude kustutamisega" ja korraliku sissetulekuga, siis tänaseks väärtustan oma uut reaalsust palju rohkem kui endist. On need ealised iseärasused 🤪 või sisemine hinge kutse, millele andsin isegi kabuhirmul olles võimaluse?
Jah, ma tundsin tõesti kabuhirmu, kui tegin otsused, mis olid ebakõlas mind ümbritsevate inimeste väärtushinnangutega, sest kuulumisvajadus oli mul nii suur. Hiljem olen aru saanud, et see oli üks minu surmahirmudest - kui ma ei kuulu, siis mind ei ole. Ja siit edasi on alati üks ja sama küsimus - mis on ühiskondliku ootuse, surve mõju mulle? Milliseid minu tundeid see toidab? Minu puhul toitis see siis surmahirmu tunnet, vajadust ennast pidevalt tõestada, ennast vajalikuks teha, pidevalt olemas olla, lahendada keerulisi olukordi. Sest see andis mulle elus olemise, vajalik olemise tunde. Kuigi need on kõik väga normaalsed tunded, siis ei toitnud need mind jätkusuutlikult. Minu tass sai küll pidevalt toidet, ent äravool oli suurem. Ma jooksin tühjaks, aeglaselt, ent siiski toimus pidev energia vähenemine.
Ühiskondlik ootus, surve on endiselt suures osas seotud välise eduga, välise rahuloluga, välise kulla ja karraga. Ma ei ütle, et see väline on halb, oh ei. Head elu on lust nautida. Minu jaoks on oluline selle välise ajend, sellega kaasnev tunne inimeses endas. Kas sõidan kalli autoga selle pärast, et nii on prestiizne või selle pärast, et see on hea auto ja ma tunnen ennast selles autos hästi? Kas kannan edevat lipsu, kuna see on minu kuvand ja aitab mul silma paista, või kannan seda kuna see on minu loomusele omane? Kas reisin teatud sihtkohta, kuna see on popp või mulle tõesti meeldib kuidas seal ennast tunnen? Kas elan kellegagi koos kuna ta pakub mulle materiaalset kindlustunnet või ma tõesti tunnen ennast selle inimesega koos olles hästi, kindlalt, turvaliselt?
Minu üks vastavatest kohtadest oli, et kas ma saan naisena ennast kiilaks ajada kui see mõte tuleb või on see mul tööalaselt elu keerulisemaks tegev? Ja lõpuks tegingi selle teo ära alles siis kui ma ei olnud tööalaselt aktiivne, vaid olin lapsega kodune, sest nii oli turvalisem. Teisel korral tegin selle teo ära palju julgemalt, enesekindlamalt, teadlikumalt. Ja see oli minu jaoks väga äge kogemus.
Ühiskondlik ootus oma liikmete valikutele on alati seotud selle sama ühiskonna ellu jäämisega. Ja selle tõttu on iga üldisest erinevalt tehtav otsus "ohtlik" kuna see võib kaasa tuua senise ühiskondliku arusaama muutuse. Nii nagu indiviidi puhul kardetakse tundmatut toimib sama ka grupi puhul. Ja ometi on need erinevused vajalikud, et läbi muudatuste tagada grupi ellujäämine. Seisev vesi läheb kas haisema või kasvab ta üldse kinni.
Jah, üldisest erinevate otsuste tegemine võib olla raske, võib tekitada konflikte, võib tekitada raskusi, kuid ilma nendeta ei saa me kunagi teada mis on võimalik, milline teekond teisel rajal võib meid oodata. Ja isegi kui esiti tundub see kõik nii hirmutav, nii üksindust tekitav, siis kui sisetunne ikka sunnib eliitkooli lõpetanut kondiitriks minema, siis tuleb see samm enda jaoks ära teha. Võib olla selleks, et saada üheks vägevaks ja loovaks kondiitriks, võib olla selleks, et tajuda, et see ei olnud siiski minu jaoks õige tee, ent nüüd ma tean seda ning see ei saa mind enam piinata. Loomulikult on üldisest erinevate otsuste tegemisel eksimised võimalikud, need on lausa selle osad, ent ka need on elu osad ning annavad olulist informatsiooni nii grupi kui minu enda kohta.
Kristel
1 vastus