Praegu on tugevalt esil perevägivalla teema. Mis me selle kohta aga tegelikult teame?
Kui endal kogemus puudub, siis ega tegelikult ei tea midagi eriti. Jah, oleme kuulnud, et on olemas füüsiline vägivald, on olemas emotsionaalne vägivald. Ja sellega enamasti meite teadmised ka lõppevad. Kuid kas inimene, kes ise on tegelikult sellises suhtes kus on vägivald, saab sellest ise aru? Eriti kui see vägivald ei ole füüsiline ega klassikalises mõttes vaimne? Kui see vägivald on seksuaalne, rahaline, pilguline vmt, siis kuivõrd ikkagi selles olija seda tajub? Pigem mitte. Kahjuks. Sest see on tema normaalsus. See on tema argipäev. See on tema ellujäämiseks tekkinud aktsepteerimine. Kuni on just see viimane, aktsepteerimine, seni ei ole võimalik väljast poolt sellises suhtes olevale inimesele abi pakkuda. Iga üritamine saab pigem vastupidise reaktsiooni.
Kui on aga tekkinud või veel alles tunne, et midagi on siin, minu suhtes, valesti, miski ei rahulda mind, seni on lootust olukorda muuta.
Ole palun hea ja vaata enda elu, vaata oma igapäeva seoses oma partneriga, aga ka seoses oma vanema(te), lapsega või lastega, lapselapse või lapselastega, töökaaslastega jne. Sest kuigi me räägime mõistest "perevägivald", siis antud mõiste vägivalla osa ei tunne piire ning ei pruugi inimese jaoks ilmneda ainult peresiseselt. Vaata ka oma sõprade-sõbrannade, sugulaste, tuttavate elusid kõrvalseisjana, jälgides eriti seda, et kui sinu jaoks on tegemist vägivallaga nende elus, siis kas ja kuivõrd nad ise seda vägivallana tajuvad. Ning siis on oluline ka aru saada millises aktsepteerimise seisundis suhtes kannatav pool on, et kas sa saad temaga sellel teemal üldse rääkida või mitte, teda suunata, abistada. Arvesta palun sellega, et sinu arusaam on sinu arusaam, sinu rutiinist lähtuv, vägivallaohvri arusaam on tema rutiinist lähtuv. Ning need rutiinid ei pruugi absoluutselt ühilduda.
Mulle jäi silma ka üks päris hea artikkel perevägivalla teemal, vaadelduna läbi naise silmade, kes on sellest kõigest läib tulnud ja välja saanud. Soovitan lugeda: https://naisteleht.ohtuleht.ee/958518/lugejakiri-olen-perevagivalla-ohver-aga-mina-rundasin-vist-esimesena-sest
Kui on aga tekkinud või veel alles tunne, et midagi on siin, minu suhtes, valesti, miski ei rahulda mind, seni on lootust olukorda muuta.
Ole palun hea ja vaata enda elu, vaata oma igapäeva seoses oma partneriga, aga ka seoses oma vanema(te), lapsega või lastega, lapselapse või lapselastega, töökaaslastega jne. Sest kuigi me räägime mõistest "perevägivald", siis antud mõiste vägivalla osa ei tunne piire ning ei pruugi inimese jaoks ilmneda ainult peresiseselt. Vaata ka oma sõprade-sõbrannade, sugulaste, tuttavate elusid kõrvalseisjana, jälgides eriti seda, et kui sinu jaoks on tegemist vägivallaga nende elus, siis kas ja kuivõrd nad ise seda vägivallana tajuvad. Ning siis on oluline ka aru saada millises aktsepteerimise seisundis suhtes kannatav pool on, et kas sa saad temaga sellel teemal üldse rääkida või mitte, teda suunata, abistada. Arvesta palun sellega, et sinu arusaam on sinu arusaam, sinu rutiinist lähtuv, vägivallaohvri arusaam on tema rutiinist lähtuv. Ning need rutiinid ei pruugi absoluutselt ühilduda.
Mulle jäi silma ka üks päris hea artikkel perevägivalla teemal, vaadelduna läbi naise silmade, kes on sellest kõigest läib tulnud ja välja saanud. Soovitan lugeda: https://naisteleht.ohtuleht.ee/958518/lugejakiri-olen-perevagivalla-ohver-aga-mina-rundasin-vist-esimesena-sest
Vastused puuduvad