Täna on minu jaoks eriline päev. Täna üle 20 aasta tagasi sain jäin kokku oma elu kaaslasega. Ja see artikkel siin on minu tänukiri talle selle aja eest.
Tegelikult olen mina oma abikaasaga tuttav juba sünnist saati. Sest me kohtusime sünnitusmajas tittede toas :D . Ja täna 23 aastat tagasi kohtusime me taas. Ning ma saan täie rahuga öelda, et see oli nagu vana tuttavaga kohtumine kellega oli mugav nii vestelda kui ka vait olla. Just viimane oli minu jaoks oluline märk, sest seda olin kogenud küll-ja-veel, et kui vait olla, siis pea kippus jahvatama, et mida küll öelda, millest rääkida, et kuidas ennast huvitavaks teha. Temaga oli vaikus mugav. Ja see oli imeline tunne.
Mina ei ole olnud kerge persoon kellega koos elada. Minu Sisemine laps oli nii armastuse näljas, et lausa nõudis seda. Ainuke probleem oli selles, et ta vaeseke ei saanud ise oma vajadusest aru ega osanud seda siis ka küsida. Ja nii tulid hoopis jonnituurid. No tuletage ise meelde neid paari-kolme aastaseid jonnipurikaid. Ei ole ju meeldiv lapsega sellel momendil olla. Kogeda seda kõike aga täiskasvanuna oli segadusse ajav nii mulle kui ka minu kaasale. Ent ometigi suutis tema sellega kuidagi hakkama saada. Aitäh sulle selle eest. Tänu sinule sain ma üks kord ometi aru, et selline jonnimine ei ole tegelikult edasi viiv jõud. Ok, selle arusaamani jõudmine võttis no nii 15 aastat vast aega, ent kohale jõudis ta siiski. Ja see on oluline. Samuti see, et just sina kogu selle aja minu jaoks olemas olid. Aitäh sulle.
Ma olen oma abikaasat nimetanud enda ilmapuuks kellele võin toetuda. Täna ma nii enam ei ütle. Sest ma olen iseseisev. Ma olen mina ise. Ja tema on minu boonus. Ja see on nii vahva paradigma muutus. See oli miski mis äratas mind ellu, ise olema. Ja selle eest tänan ma ka sind mu armas, et oled lasknud mul kasvada, vahepeal kraavi põigata, kuid siis vaikselt oled oma käe ulatanud ja mind taas sealt välja tõmmanud. Ja seda kõike oled sa teinud ilma etteheiteta.
Minu solvumised sinu öeldu või tehtu peale on minu reaktsioonid mitte sinu taotletud eesmärgid. Ka selle mõistmine on olnud mulle suureks abiks enda avastamisel.
Me ei ole alati ühel meelel. Mäletan algusaegu kus ma ei suutnud mõista, et miks sa midagi ei räägi kui sulle miski muret teeb. Või miks sa mulle lihtsalt niisama lilli ei too. Aga me tuleme kõik omast lapsepõlvest ja sealsed mustrid, arusaamad, kujundid on need mis on meid vorminud ja suuna elule andnud. Mul on väga hea meel, et me koos oleme oma suundasid muutnud ja endiselt veel muutmas. Ma saan sinuga rääkida teemadel mis on nii globaalsed, päevapoliitilised, aga ka väga isiklikud, väga intiimsed. Ja seda kõike ilma et ma kardaksin hukkamõistu. Sest ma usaldan sind. Tead, see on nii hea tunne usaldada.
Sa oled mulle õpetanud "Ega raha ole rukis, raha kasvab ka talvel" :D . Sellest tegelikult aru saamine oli minu jaoks totaalne Heureka-moment. Sest see oli nii suures vastuolus minu lapsepõlveuskumusega. Ent see oli oluline muutus minu turvatundes.
Aitäh sulle kallis, et sa oled mu kõrval, oled minu elu kaaslane. Aitäh, et saan sind armastada. Aitäh, et saan olla sinu poolt armastatud. Ja aitäh, et aitad mul omal moel saada inimesena paremaks.
See roosamannavahune jutt on kõik tõsi ja seda isegi olukorras kus oleme oma koos oldud aja jooksul päris palju piprateri kokku korjanud, eks neid hulbi endiselt veel siin meie ühise leeme sees. Aga ma tunnen, et sina ja mina oleme valmis nendega tegelema.
Ma armastan sind. Nii et, davai, laseme järgmised 23 aastat nüüd korralikes purjes edasi!!!
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Mina ei ole olnud kerge persoon kellega koos elada. Minu Sisemine laps oli nii armastuse näljas, et lausa nõudis seda. Ainuke probleem oli selles, et ta vaeseke ei saanud ise oma vajadusest aru ega osanud seda siis ka küsida. Ja nii tulid hoopis jonnituurid. No tuletage ise meelde neid paari-kolme aastaseid jonnipurikaid. Ei ole ju meeldiv lapsega sellel momendil olla. Kogeda seda kõike aga täiskasvanuna oli segadusse ajav nii mulle kui ka minu kaasale. Ent ometigi suutis tema sellega kuidagi hakkama saada. Aitäh sulle selle eest. Tänu sinule sain ma üks kord ometi aru, et selline jonnimine ei ole tegelikult edasi viiv jõud. Ok, selle arusaamani jõudmine võttis no nii 15 aastat vast aega, ent kohale jõudis ta siiski. Ja see on oluline. Samuti see, et just sina kogu selle aja minu jaoks olemas olid. Aitäh sulle.
Ma olen oma abikaasat nimetanud enda ilmapuuks kellele võin toetuda. Täna ma nii enam ei ütle. Sest ma olen iseseisev. Ma olen mina ise. Ja tema on minu boonus. Ja see on nii vahva paradigma muutus. See oli miski mis äratas mind ellu, ise olema. Ja selle eest tänan ma ka sind mu armas, et oled lasknud mul kasvada, vahepeal kraavi põigata, kuid siis vaikselt oled oma käe ulatanud ja mind taas sealt välja tõmmanud. Ja seda kõike oled sa teinud ilma etteheiteta.
Minu solvumised sinu öeldu või tehtu peale on minu reaktsioonid mitte sinu taotletud eesmärgid. Ka selle mõistmine on olnud mulle suureks abiks enda avastamisel.
Me ei ole alati ühel meelel. Mäletan algusaegu kus ma ei suutnud mõista, et miks sa midagi ei räägi kui sulle miski muret teeb. Või miks sa mulle lihtsalt niisama lilli ei too. Aga me tuleme kõik omast lapsepõlvest ja sealsed mustrid, arusaamad, kujundid on need mis on meid vorminud ja suuna elule andnud. Mul on väga hea meel, et me koos oleme oma suundasid muutnud ja endiselt veel muutmas. Ma saan sinuga rääkida teemadel mis on nii globaalsed, päevapoliitilised, aga ka väga isiklikud, väga intiimsed. Ja seda kõike ilma et ma kardaksin hukkamõistu. Sest ma usaldan sind. Tead, see on nii hea tunne usaldada.
Sa oled mulle õpetanud "Ega raha ole rukis, raha kasvab ka talvel" :D . Sellest tegelikult aru saamine oli minu jaoks totaalne Heureka-moment. Sest see oli nii suures vastuolus minu lapsepõlveuskumusega. Ent see oli oluline muutus minu turvatundes.
Aitäh sulle kallis, et sa oled mu kõrval, oled minu elu kaaslane. Aitäh, et saan sind armastada. Aitäh, et saan olla sinu poolt armastatud. Ja aitäh, et aitad mul omal moel saada inimesena paremaks.
See roosamannavahune jutt on kõik tõsi ja seda isegi olukorras kus oleme oma koos oldud aja jooksul päris palju piprateri kokku korjanud, eks neid hulbi endiselt veel siin meie ühise leeme sees. Aga ma tunnen, et sina ja mina oleme valmis nendega tegelema.
Ma armastan sind. Nii et, davai, laseme järgmised 23 aastat nüüd korralikes purjes edasi!!!
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad