Miks ma olen terapeut

Sisemaailm on meil kogu aeg kaasas. Iseasi on, et kas “tuuleklaas” enda ja sisemaailma vahel on puhas või porine, kas sisemaailm on nähtav või mitte.

Mina ise hakkasin endasse rohkem vaatama kui minu ellu jõudis tantra. Eiei, ei mingit “seks-poks-ja muud murumängud” tasandil, vaid just vaimsel tasandil. Ma hakkasin märkama nii oma keha kui ka vaimu. Ma märkasin oma aistinguid. Ma märkasin, kui mulle miski ei meeldinud, et mis see täpsemalt on. Ja märkasin, kui miski meeldis, millega siis täpsemalt tegu. Ja see oli täiesti uus tase, kui nii võib öelda. See on kui peegli ees oma nägu uurida ja avastada sealt uusi sünnimärke, naha ebatasasusi, kortsukesi, punnikesi. Iseasi on, et kas kortsukesed ja punnikesed just rõõmu teevad, kuid neid märgates saab soovi korral midagi juba nendega ette võtta. Ja sama on oma aistingutega.

Minu rännakud iseenda sügavustesse olid aeg-ajalt rõõmsad, kuid sealt tuli ka palju valu välja, valu ja hirmu ja muid ebameeldivaid tundeid. Huvitav oli aga see, et iga valu, iga hirmu, ka iga viha läbielamisele järgnes vabanemine, rahulolu, õnne või armastuse tunne. See on nagu peale pingutust spordis või pikka pillimängu harjutamist, kus tulemuseks on rõõm. Või nagu tihti ei mäleta naised peale sünnitamist sellega seotud valusid, ebameeldivusi, sest järgnev rõõm, kergendus on palju ülevam tunne.

Need minu rännakud enda “tagatubadesse” mõjutasid minu elu nii tugevalt, et kui mul ei olnud algul mingit plaani hakata samalaadseid kogemusi pakkuma kellelegi teisele, siis järsku sain aru, et just seda ma teha tahangi. Minu jaoks oli see arusaamine hirmutav, sest ma ei pidanud ennast inimeste inimeseks. Ma tundsin, et mul oli raske panna ennast nii vastutusrikkasse rolli kui seda on terapeut. Ma tundsin, et mul on ikka teadmisi selle jaoks liiga vähe. Ma tundsin, et ma ei ole selleks piisav. Sisemine tung oli aga nii suur, et ma vaatasin nendele oma hirmudele, nendele oma tunnetele otsa ja tegelesin nendega oma terapeudi abiga.

Ja siis tuligi minu täitsa esimene eraklient. Ma ei tea kumb meist esiti rohkem pabistas, mina või tema. Õnneks usaldasin ma oma intuitsiooni ja juba omandatud teadmisi. Ning selgus, et mul oli neid teadmisi juba päris palju, ikka päris-päris palju. Ja kui siia lisada veel intuitsioon, siis tuli sellest kokku korralik tummine komplekt. Ja see klient tuli mu juurde tagasi! See oli minu jaoks justkui tunnistus, et ma olen oma hirmudega hästi tegelenud ja ma saan klienditööga ilusti hakkama. Sisemine enesekindlus sai mõnusa pika pai.

Ja on tulnud järgmised kliendid. Ning see kõik on andnud mulle kogemust veelgi juurde. Olenemata sellest, mis küsimuste või teemadega seanssidel tegeleme, siis kõige olulisem on minu jaoks see, mida tunnen oma sisimas - ma teen õiget asja. Ma pakun kogemust, mis pärineb iga inimese enda seest. Ja nii olen aru saanud, et minu ülesanne teraapiaseansse tehes on aidata inimestel vaadata läbi “tuuleklaasi”, vajadusel aidata seda “tuuleklaasi” puhastada, ja siis vaadata. Ja mitte lihtsalt vaadata, vaid ka näha. Näha, mis seal teisel pool on. Ja läbi selle nägemise saab kogeda. Ja läbi kogemise tulevad muutused. Muutused inimeses endas, muutused tema elus.  

Jah, minu töö terapeudina on kohati üksildane, mul puudub alatihti ülevaade mis toimub kliendi elus peale teraapiaid, kuid see säde või teadvustamine, mis juba seansil toimub, annab mulle aimu, et niisama me koos ei olnud. Ja mõni klient annab ka hiljem teada, kuidas tal läinud on ja seda on väga hea kogeda.

Ma olen terapeut, sest minusuguseid peegleid, kes kõik vinnid-punnid ja kortsukesed esile toob, on vaja. Iga peegeldus annab võimaluse peeglisse vaatajal nähtuga tegeleda ja muuta nii ennast ja oma elu. Ja mis saab veel suurem rõõm olla, kui saan osaleda protsessi, kus maailma tuleb eneseteadlikumaid inimesi üha juurde. See ongi minu juhtiv mõte teraapiaid tehes – muuta maailma inimene inimese haaval.