Mõnega kohe juhtub. Küll on tal õnnetu partnerlussuhe, küll on pidevalt vaja meditsiinilist erakorralist abi, küll on ta lihtsalt pidevalt millegagi hädas. Ja see tekitab küsimusi, et MIKS selle ühe inimesega see kõik juhtub.
Küllalt palju on korrutatud seda, et me oleme mida mõtleme. Kas mõni inimene mõtleb siis endale need hädad külge? Kas tõesti mõtleb keegi endale alkohoolikust partneri oma ellu? Või pidevad sisselõiked, marrastused, sinikad? Või mõtleb keegi ennast kogu aeg läbikukkujaks? Lihtne vastus on "Ja, just nii see on". Kuid see tundub ju nii jabur, ebamõistlik, võimatu.
Juured tulevad meil lapsepõlvest. Sellesse perioodi jääb ka aeg mida me ei mäleta, beebiaeg, väikelapse aeg, kohati ka lasteaia ja/või kooli algklasside aeg. Küllaltki palju on inimesi kes ei mäleta oma elu näiteks enne 2-3 klassi. Ja tihti ei ole siin küsimus halvas mälus, vaid see on peen enesekaitse. Et mitte mäletada midagi halba on enamus mälestusi nagu lukus, puudu, olemata.
Aeg, mida me ei mäleta, kas siis vanusest sõltuvalt (N: beebiiga) või alateadlikust kaitsereaktsioonist tulenevalt, on alati meisse jälje jätnud. Siin pädeb hästi see juristide fraas, et "mitteteadmine ei vabasta vastutusest". Ja nii me vastutamegi kogu oma ülejäänud elu oma "unustatud" elueas tehtud otsuste eest. Võimalik, et lapsena sai keegi oma vanemalt tähelepanu ainult siis kui vanem oli purjus, ja nii ongi see laps teinud sisemise otsuse, alateadliku otsuse otsidagi tähelepanu endale läbi purjus inimeste ning "ootamatult" on tema partneriteks või sõpradeks alkoholi liigtarvitavad inimesed. Tundub loogiline? Ja seda arusaama saab kanda tegelikult igasse ebamõistlikku olukorda. Keegi kukub pidevalt ja külastab selle tõttu tihti arsti? Võimalik, et lapsena ta kas sai vajalikku tähelepanu vanemalt ainult siis kui ta haige oli, või viibis ta lapsena tihti haiglas ja tundis seal ennast turvaliselt. Mõni inimene muudkui ebaõnnestub oma tegemistes. Ka siin tuleb ennast tagasi viia lapsepõlve kus võidi pidevalt talle korrutada, et ta ei saa millegagi hakkama, ta ei ole oluline, ta ongi ebaõnnestuja. Või võis seda öelda keegi talle eriti oluline inimene ainult ükskord, ja see kinnistus selle lapse alateadvusesse, et ta ongi ebaõnnestuja. Ja nii saadab alateadlikult iga tema ettevõtlikkusega seotud ponnistust ebaõnnestumine.
Meie mõtted on need mis meid loovad. Ja nende mõtete alged pärinevad enamasti varajasest lapsepõlvest ning on sellised, et me lihtsalt ei mäleta nende tekkimist, nende algust. Aga sellest olenemata on nad olemas. Palju on räägitud ka afirmatsioonidest, enesele sisestavatest positiivsetest lausetest. Need on abiks igal juhul, kuid kahjuks ei lähe nad piisavalt sügavale, et ümber muuta seda mõtte tekkekohta. Afirmatsioonid on nagu selgeks õpitud liigutused, mis aga kriisiolukorras ei pruugi oma ülesannet täita. Ja selle tõttu on mõistlik tegeleda kohe oma alateadvusesse salvestunud infoga. Kuidas seda teha on juba teraapia teema, kuhu saad ennast registreerida mulle kirjutades.
Vaata oma elu, märka selles olevaid mustreid mis tunduvad ehk natuke kummalised. Ja tule teraapiasse, vaatame mis sinu enda seest, sinu alateadvusest lagedale tuleb. Mis ootamatu avastus ennast sinu sees peidab.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Juured tulevad meil lapsepõlvest. Sellesse perioodi jääb ka aeg mida me ei mäleta, beebiaeg, väikelapse aeg, kohati ka lasteaia ja/või kooli algklasside aeg. Küllaltki palju on inimesi kes ei mäleta oma elu näiteks enne 2-3 klassi. Ja tihti ei ole siin küsimus halvas mälus, vaid see on peen enesekaitse. Et mitte mäletada midagi halba on enamus mälestusi nagu lukus, puudu, olemata.
Aeg, mida me ei mäleta, kas siis vanusest sõltuvalt (N: beebiiga) või alateadlikust kaitsereaktsioonist tulenevalt, on alati meisse jälje jätnud. Siin pädeb hästi see juristide fraas, et "mitteteadmine ei vabasta vastutusest". Ja nii me vastutamegi kogu oma ülejäänud elu oma "unustatud" elueas tehtud otsuste eest. Võimalik, et lapsena sai keegi oma vanemalt tähelepanu ainult siis kui vanem oli purjus, ja nii ongi see laps teinud sisemise otsuse, alateadliku otsuse otsidagi tähelepanu endale läbi purjus inimeste ning "ootamatult" on tema partneriteks või sõpradeks alkoholi liigtarvitavad inimesed. Tundub loogiline? Ja seda arusaama saab kanda tegelikult igasse ebamõistlikku olukorda. Keegi kukub pidevalt ja külastab selle tõttu tihti arsti? Võimalik, et lapsena ta kas sai vajalikku tähelepanu vanemalt ainult siis kui ta haige oli, või viibis ta lapsena tihti haiglas ja tundis seal ennast turvaliselt. Mõni inimene muudkui ebaõnnestub oma tegemistes. Ka siin tuleb ennast tagasi viia lapsepõlve kus võidi pidevalt talle korrutada, et ta ei saa millegagi hakkama, ta ei ole oluline, ta ongi ebaõnnestuja. Või võis seda öelda keegi talle eriti oluline inimene ainult ükskord, ja see kinnistus selle lapse alateadvusesse, et ta ongi ebaõnnestuja. Ja nii saadab alateadlikult iga tema ettevõtlikkusega seotud ponnistust ebaõnnestumine.
Meie mõtted on need mis meid loovad. Ja nende mõtete alged pärinevad enamasti varajasest lapsepõlvest ning on sellised, et me lihtsalt ei mäleta nende tekkimist, nende algust. Aga sellest olenemata on nad olemas. Palju on räägitud ka afirmatsioonidest, enesele sisestavatest positiivsetest lausetest. Need on abiks igal juhul, kuid kahjuks ei lähe nad piisavalt sügavale, et ümber muuta seda mõtte tekkekohta. Afirmatsioonid on nagu selgeks õpitud liigutused, mis aga kriisiolukorras ei pruugi oma ülesannet täita. Ja selle tõttu on mõistlik tegeleda kohe oma alateadvusesse salvestunud infoga. Kuidas seda teha on juba teraapia teema, kuhu saad ennast registreerida mulle kirjutades.
Vaata oma elu, märka selles olevaid mustreid mis tunduvad ehk natuke kummalised. Ja tule teraapiasse, vaatame mis sinu enda seest, sinu alateadvusest lagedale tuleb. Mis ootamatu avastus ennast sinu sees peidab.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad