Vägivald on enda tahte, nägemuse peale surumine, mis kahjustab nii seda, kellele ennast peale surutakse (subjekt), nii seda mida peale surutakse (objekt) kui ka seda, kes on peale suruja (vägivallatseja). Justkui hea ja lihtne lähenemine. Hoopis keerulisem on aga iga vägivallaga seotud elemendi lahti mõtestamine. Eriti kui ajalooline arusaam vägivallast on seotud füüsilise tegevusega, kuigi viimasel aastakümnel on vaikselt ligi hiilinud ka mõte, et see võib olla ka vaimne rünnak. Laiendan vägivalla mõistet ning püüan selle erinevaid osiseid siiski lahti mõtestada.
Subjekt on isik, kellele ennast peale surutakse. Subjekti puhul on esmane küsimus selles, millise iseloomuga subjekt ta on. On ta vastuvõtlik? On ta tõrjuv? On ta neutraalne?
Subjekt on kõige enam tuntud sildi all “ohver”. Vastuvõtlik subjekt on ohver selles mõttes, et allub allutamisele, allub vägivallale, ei osuta aktiivset vastupanu, päris tihti on ka täiesti passiivne. Miks keegi on ohver? Ja kas keegi ehk isegi valib olla ohver?
Ohvriks olemine ON valik. Olgu see siis teadlik või mitteteadlik, kuid see on valik. Ohvriks saadakse kas pikaajaliselt või järsku. Pikaajaline, hiiliv ohvriks muutumine on justkui märkamatu, sellest saab aru ajalises mõõtmes hinnanguid andes, võrreldes isikut, praegust ohvrit kestvas ohvriseisus ja mingil perioodil enne seda (1 kuu, 1 aasta, 5 aastat, 40 aastat … ). Hiiliv ohvriks muutumine on kõige enam isikut muutev, teda isegi sandistav, alla suruv. Algul tundub subjektile, et ta teeb heateo vägivallale allumisega, või kaitseb ta kedagi/midagi ohvristumise käigus, või hoiab ta enda arvates ära suurema kahju. Kuna pikaajaline ohvristumine on oma iseloomult hiiliv, siis ei tundu sellega kaasnev kahju subjektile endale üldsegi suur. Tihti teeb subjekt oma ohvristumiseni viivad otsused lausa hea meelega. Sest tal on oma otsuste tegemise jaoks olemas ju piisavalt mõistlikud põhjendused (N: Muidugi jään ma lapsega koduseks kui mees seda soovib ja ta peret ülal suudab pidada, kuigi tegelikult ihkan sisemuses ka ennast teostada, olla vajalik väljaspool kodu jmt. Kolleegil on vaja varem ära minna, ma teen ka tema osa antud projektis ära, sest nii saame selle kiiremini/õigeks ajaks valmis. Ahh, anna ma teen ise selle asja ära, ega sa õieti ei oska ka seda ise teha). Siin tuleb tähele panna, et mitte iga eelpool toodud näite puhul ei saa rääkida vägivallast ega ohvristamisest. Tuletan meelde, et “vägivald on enda tahte, nägemuse peale surumine”. Primaarne on vägivallatseja eesmärk – kui see (suunis, palve, käsk, ütlus, tegu jmt) on suunatud millegi saamiseks enda tahte kohaselt selleks teist isikut ära kasutades ning seda tehakse teist isikut teadlikult senisest halvemasse olukorda asetades, siis saame rääkida vägivallast. Hiiliva vägivalla puhul on oluline näitaja ka vägivalla korduvus.
Järsku toimuv ohvristamine on seotud vägivallatseja pigem tahtliku subjekti halvustamisega, millega võib kaasneda alla surumine, kiusamine, naeruvääristamine, füüsilise puutumatuse rikkumine või selle mõistlike piiride ületamine. Sellises olukorras on vägivallatsejal suurem impulss saada oma tahe nüüd ja kohe, olla olukorra juht, peremees (N: Sa teed seda, sest mina ütlen nii. Ma tahan, et sa oled tööl kella 8st ja mind ei huvita, et sa ei jõua last siis lasteaeda viia. Me seksime nüüd ja kohe.).
Vastuvõtlik ohver allub vägivallatsemisele, kord kergemalt kord raskemalt, ent ta allub. Ta teeb seda enda jaoks mingi olulisema hüve nimel (N: kodurahu, ülemuse-alluva suhe, alalhoidlikkus). Vastuvõtlik ohver, isegi kui ta tunneb enda suhtes ebaõiglust, jätab selle pigem enda teada. Tal on arusaam, või ka kogemus, et oma arvamuse avaldamine on teda kahjustav, see ei muuda olemasolevat olukorda. Samuti on vastuvõtlik ohver subjekt, kes on vägivallaga harjunud, kelle jaoks on konkreetne vägivald või konkreetse isiku poolt teostatav vägivald muutunud tema normaalsuseks See annab ka vastuse küsimusele, mida väga tihti esitatakse, et miks ei lahku vägivalla ohver näiteks töölt, perekonnast, suhtest. Kui miski on kellelegi normaalsus, siis sellest erinev on võõras, hirmutav, tundmatu. Seda ka olukorras, kus kunagi on selle subjekti jaoks normaalsus olnud midagi muud. Seega tuleb alati vaadelda olukorda selles oleva(te) isiku(te) arusaamade läbi, siin ei ole mingit abi sellest kui anda oma arvamus, nõuanne vmt enda arusaamadest, väärtushinnangutest lähtuvalt. See on keel, mida ohver ei mõista.
Milline on tõrjuv ohver? Tõrjuv ohver osutab vastupanu, vastupanu alluda vägivallale. Tal võib teinekord õnnestuda vägivald läbi selle lõpetada, kuid seda mitte alati. Vastupanu võib olla seotud füüsilise enese kaitsmisega, vaimse või verbaalse vastuhakuga, kuid see võib olla seotud ka faktiliste vastuargumentide esitamisega, keelitustega, ümberrääkimisega jmt. Tõrjuv ohver saab aru, et temaga ei käituta mõistlikult, samas ei mõista ta tihti, et tema suhtes rakendatakse vägivalda (N: käest ära minev seksimäng, tööalaselt juhipoolne otsus mis halvendab töötajat, pidevalt tähelepanu nõudev sõber või kaaslane). Tõrjuval ohvril on võimalik teha otsus olukorra jätkumise või lõppemise osas.
Kas ohver saab olla neutraalne? Jah, saab küll. Ohvri rolli annab igale subjektile keegi väljaspool seisev isik, kes lähtub seda tehes enda väärtustest, väärtushinnangutest, arusaamadest. Need ei lähe tihti vägivalla ohvri arusaamadega kokku. Sellest tulenevalt ei pruugi vägivalla ohver üldse tajuda mingit vägivalda kui tema ja vägivallatseja väärtused langevad konkreetse vägivalla osas kokku (N: enda väljendamine karjudes, sadomaso, koduperenaine kes on seda ka oma enda sisemisest vajadusest tulenevalt).
Eeltoodust tulenevalt on näha, et olulised on nii ohvri enda arusaam toimuvast kui tema väärtushinnangud, vägivallatseja tahe ja tema tegevuse eesmärk, kui ka kolmanda, nö väljaspool seisva isiku arusaam toimuvast. Ühiskondlikult on kokku lepitud, et teatud tegevused on keelatud, osad on taunitavad, osad on nilbed jmt, ja et nendes tegevustes on osapoolteks ohver ja vägivallatseja. Lähtudes erinevatest lähenemistest ohvritele (vastuvõtlik, tõrjuv, neutraalne) on erinev ka väljaspool konkreetset olukorda seisva(te) isiku(te) roll. Vastuvõtliku ohvri puhul on väline sekkumine pigem oluline ja mõistlik, kuid see peab olema kooskõlas ohvri arusaamadega, lähtuma tema mõisteaparaadist ja kasutatavast keelest, et leida ja saada kontakt ning võimalik muutus. Sama lähenemin on oluline ka tõrjuva ohvri puhul, kelle elu ja heaolu on vägivallast tulenevalt ohus. Neutraalse ohvri puhul on pigem tegemist ohvriga kõrvalseisjate silmis, mitte subjekti enda jaoks. Ja seda mitte vastuvõtliku ohvri positsioonilt lähtudes, vaid võttes aluseks isiku vaba tahte ja sisemise tungi, tema vajadused.
Vägivald on keeruline mõiste. Veel keerulisem võib olla aga vägivallatseja mõistmine. Nii nagu ohvri puhul, on ka vägivallatsejat mitut tüüpi.
Teadlik vägivallatseja on teadlik oma tegevuse mõjust subjektile, samuti oma tegevuse eemärgist kui ka sellest miks ta vägivallatseb. Tal võib olla isiklik kogemus, kus läbi vägivalla on talle autoriteetne inimene saanud seda mida tahtis. Või on teadlikul vägivallatsejal isiklik juhuslik kogemus varasema oma käitumise ja tulemuse vahel, isiklik kogemuslik põhjuse ja tagajärje seos. See isiklik seos võib olla olnud selle juures nii vägivallatseja kui ohvri rollis. Mitte iga vägivallatseja ei ole varasem ohver, kuid selline rolli muutus on täiesti võimalik, seda nii uutes suhetes kui ka varasema suhte puhul. Teadlik vägivallatseja teab, et tema käitumine ei ole kooskõlas subjekti väärtustega, vajadustega, eesmärkidega. Ta teab, et surub oma tahet, oma nägemust subjektile peale. Ja seda nii pikaajalise hiiliva vägivalla puhul kui ka järsu vägivallaakti korral. Selline vägivallatseja on kindel, et tema teab kuidas on õige, kuidas peab, pidades subjekti mingist vaatenurgast, asjaolust tulenevalt endast vähemväärtuslikumaks, ebamõistlikuks või lihtsalt lolliks (N: õpetaja vägivald õpilase suhtes, vanema vägivald lapse suhtes, naabrite vaheline vägivald).
Lisaks teadlikule vägivallatsejale on olemas ka selline vägivallatseja, kes ei adu oma käitumises vägivalda subjekti suhtes. See on alateadlik vägivallatseja. Enamasti on alateadliku vägivallatseja vastav käitumine seotud tema kasvukeskkonnaga või tema vaimse seisundiga. See tähendab, et vägivallatseja, kelle kasvukeskkonnas on vägivald olnud normaalsus, peab seda ka edaspidi normaalsuseks. Kui sellise vägivallatseja ellu tekib teistsuguste väärtustega tema jaoks autoriteetne isik, siis tema senised arusaamad oma varasemalt olnud normaalsuse osas võivad muutuda, teiseneda, ja nii nagu vastuvõtlik ohver loob endale uue normaalsuse võib seda teha ka vägivallatseja, kellest võib saada kas muutunud vägivallatseja või endine vägivallatseja. Vaimse seisundiga seotud alateadliku vägivallatsemise puhul on eeskujudel eriti suur roll, nendel vägivallatsejatel on raske oma käitumist muuta kuivõrd puudub vastav mõisteaparaat või on pidurdüssüsteem vigane.
Vägivald kahjustab objekti mille suhtes seda rakendatakse. Omavaheline suhtlemine teineteist austaval viisil, teist poolt ära kuulates on alus koostööks. Vägivaldne suhtlemine (N: karjumine) välistab igasuguse koostöö. Võib küll jõuda teatud kompromissile, kuid koostöö ja kompromiss on erineva väärtuse ja eesmärgiga. Koostöö puhul tulevad osapooled vajadusel ühe eesmärgi nimel teineteisele vastu, teevad vajadusel mõlemad mingeid muutusi või mööndusi oma esialgsetes seisukohtades, mõlemale poolele kehtib nö win-win tunne. Kompromissi puhul teeb üks pool rohkem järeleandmisi kui teine, mille tõttu jääb sisse tunne, mis ei anna võimalust tehtud lahendiga täielikult rahul olla, sest anti rohkem kui saadi. Sama lähenemine kehtib ka muude objektide suhtes kus kasutatakse vägivalda (N: rahaline sõltuvus, suhtlusringkond, tööülesanded).
Kuigi võib tekkida mõte, et vägivalla nii laial sisustamisel ei saa keegi hakkama ilma vägivallata, ikka mõjutatakse kedagi oma tahte, nägemuse saamiseks, siis tuleb siin mõista, et vägivald on seotud mitme komponendi üheaegse esinemisega: ohvri enda arusaam toimuvast, tema väärtushinnangud; vägivallatseja tahe ja tema tegevuse eesmärk; tinglikult ka kolmanda, nö väljaspool seisva isiku arusaam toimuvast. Samuti ei saa vägivallaga automaatselt ühte panna läbirääkimiste pidamist, arutelu, oma soovide ja vajaduste esitamist. Kuni olukorraga/suhtega/teemaga seotud pooled on üksteist austavad oleme vägivallavabad. Seda arusaama hüljates tehakse esimene samm vägivalla suunas. Sealt tagasi tulla võib olla väga raske, või teinekord isegi võimatu. Seega, ole teadlik oma käitumisest, ja eriti selle mõjust sinu käitumise adressaadile, võttes siin arvesse selle, et oluline ei ole see mida ja kuidas sa ütled/teed, vaid kuidas adressaat selle vastu võtab. Harjuta ennast astuma teise poole rolli, et mõista ennast ja oma mõju teisele poolele.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad