Viimase poolaasta jooksul on minuni jõudnud mitmeid inimesi, kusjuures enamasti mehed, kes on kas pensionile jäänud või seda mõtet kaalumas. Kuna sealt on välja koorunud ühisosasid, siis kirjutan sellest lähemalt.
Pensionile jäämine on elumuutev otsus. Nii nagu lapse sünd, kõrgkooli minek, oma ettevõtte rajamine, teise riiki elama minemine jmt. See, mis enne oli teada rutiin, mis lõi teatud laadi turvatunnet, saab otsa. Ja tavaliselt ka suhteliselt järsku - üks päev on veel tegemist tööinimesega, järgmine päev enam mitte. Neid, kes võimaldavad endale rahulikuma ülemineku, on hetkel veel väga vähe. Ja samas võib ka see tekitada omakorda ärevust, sest millalgi tuleb otsustada astuda see viimane samm ning oma senisest tööst täielikult loobuda. Mis on siis see, mis muutub?
Kuigi minu juurde on pigem jõudnud tippjuhid, ettevõtete juhid, kes on oma valdkonnas teada-tuntud ning väga edukad, siis samad küsimused tekivad ka neist erinevatel pensionile jääjatel. Kui inimese identiteet on seotud tema töökohaga, ametiülesannetega, ettevõttega, siis ei oma inimese ametikoht või hierarhiline staatus tekkivate teemade ühisosas enamasti tähendust. Ole sa tippjuht või sekretär või lasteaiaõpetaja, ennast antud staatusega samastades vaatabki inimene oma elu ja tegemisi läbi selle identiteedi. Pensionile jäämine paneb senisele identiteedile ette aga sõna "endine, eks" ning see viitab möödanikule. Millelegi, mida enam ei ole. See on läbi. Lõppenud. See loob aga ärevust, sisemist rahulolematust, et mis saab edasi. KES ma nüüd olen? MIDA ma nüüd teen? MILLEGA ma oma päevi nüüd täidan? Need, ja veel paljud teised küsimused, on nii tavalised igasuguse elumuutusega kus toimub millegi otsa saamine, lõppemine. Kuidas siit aga edasi minna?
Iga lõppemine võrdub surmaga - senine lõpeb, sureb, saab otsa. Inimese surma korral on täiesti tavaline leinamine, kes teeb aktiivsemalt kes rohkem varjatumalt, kes nutab kadunukest taga, kes meenutab koos veedetud häid aegu. Samasugune leinamine on täiesti omal kohal ka muude lõppude, surmade, otsa saamiste korral. Laps sünnib, leinad oma lapse-eelset elu, vahetad asukohariiki, leinad oma maha jäänud perekonda, sõpru, lemmikkohti, alustad oma ettevõttega, siis leinad seda vaba aega mis sul enne oli. Pensionile jäädes on täiesti mõistlik leinata oma tööelu lõppemist. Kuna väga paljud ei tee seda teadlikult, ei tule selle pealegi, siis kahjuks avaldub see päris "kenasti" vingumises, kurjuses, rahulolematuses, aga ka alkoholism tuleb inimeste ellu küllaltki tihti just pensionile jäämisega, sest lihtsalt seda ebamugavust on liiga palju.
Lisaks olen tähele pannud, et inimene, kes on ennast varem identifitseerinud mingi positsiooni järgi ja kes nüüd sellest ilma jääb, ei tea ega tunne iseennast. Millised on tema enda tunded, tema enda mõtted, tema enda vajadused. Senine elu on paljuski olnud seotud oma tööalase identiteediga ja sealsete tunnete, mõtete ja vajadustega, samuti oma laste ja perekonna tunnete, mõtete ja vajadustega. Ent "mina ise" oma tunnete, mõtete ja vajadustega on pigem jäänud tahaplaanile, et "kunagi hiljem" neid märgata või nendega tegeleda. Ja kui see "hiljem" on käes, siis on vastav mõte kas ununenud, seda ei ole võib-olla tegelikult kunagi olnud, või ei osata sellega midagi peale hakata. Ent iseenda tunnete, mõtete ja vajaduste märkamine ja endale teadvustamine on võti, et luua endale uus identiteet. Identiteet, mis aitab välja tulla pensionile jäämisega seotud ärevusest, rahulolematusest, tühjusest. Nii nagu iga suurema elumuutusega toimub muutus ka isiksuses, tema prioriteetides ja arusaamades, toimub see ka pensionile jäädes.
Iga pensionile jääja on eriline, mõnel on olemas terve plaan kuidas nüüd edasi elada, mõnel on aga tühjus, mõni on seal kuskil vahepeal. Kui sina tunned, et oled selles tühjuses või teel sinna, kui rahulolematus, ärevus, teadmatus vm taoline on sinu põhiline tunne seoses pensionile jäämisega, isegi kui sa tajud seda ka juba enne päriselt pensionile jäämist, sellele sammule mõeldes, siis võta minuga ühendust, saame kokku ja arutame seda lähemalt. Luba mul olla sinu teejuht targa ja elumuutusega rahul oleva pensionäri elu juurde.
Kuigi minu juurde on pigem jõudnud tippjuhid, ettevõtete juhid, kes on oma valdkonnas teada-tuntud ning väga edukad, siis samad küsimused tekivad ka neist erinevatel pensionile jääjatel. Kui inimese identiteet on seotud tema töökohaga, ametiülesannetega, ettevõttega, siis ei oma inimese ametikoht või hierarhiline staatus tekkivate teemade ühisosas enamasti tähendust. Ole sa tippjuht või sekretär või lasteaiaõpetaja, ennast antud staatusega samastades vaatabki inimene oma elu ja tegemisi läbi selle identiteedi. Pensionile jäämine paneb senisele identiteedile ette aga sõna "endine, eks" ning see viitab möödanikule. Millelegi, mida enam ei ole. See on läbi. Lõppenud. See loob aga ärevust, sisemist rahulolematust, et mis saab edasi. KES ma nüüd olen? MIDA ma nüüd teen? MILLEGA ma oma päevi nüüd täidan? Need, ja veel paljud teised küsimused, on nii tavalised igasuguse elumuutusega kus toimub millegi otsa saamine, lõppemine. Kuidas siit aga edasi minna?
Iga lõppemine võrdub surmaga - senine lõpeb, sureb, saab otsa. Inimese surma korral on täiesti tavaline leinamine, kes teeb aktiivsemalt kes rohkem varjatumalt, kes nutab kadunukest taga, kes meenutab koos veedetud häid aegu. Samasugune leinamine on täiesti omal kohal ka muude lõppude, surmade, otsa saamiste korral. Laps sünnib, leinad oma lapse-eelset elu, vahetad asukohariiki, leinad oma maha jäänud perekonda, sõpru, lemmikkohti, alustad oma ettevõttega, siis leinad seda vaba aega mis sul enne oli. Pensionile jäädes on täiesti mõistlik leinata oma tööelu lõppemist. Kuna väga paljud ei tee seda teadlikult, ei tule selle pealegi, siis kahjuks avaldub see päris "kenasti" vingumises, kurjuses, rahulolematuses, aga ka alkoholism tuleb inimeste ellu küllaltki tihti just pensionile jäämisega, sest lihtsalt seda ebamugavust on liiga palju.
Lisaks olen tähele pannud, et inimene, kes on ennast varem identifitseerinud mingi positsiooni järgi ja kes nüüd sellest ilma jääb, ei tea ega tunne iseennast. Millised on tema enda tunded, tema enda mõtted, tema enda vajadused. Senine elu on paljuski olnud seotud oma tööalase identiteediga ja sealsete tunnete, mõtete ja vajadustega, samuti oma laste ja perekonna tunnete, mõtete ja vajadustega. Ent "mina ise" oma tunnete, mõtete ja vajadustega on pigem jäänud tahaplaanile, et "kunagi hiljem" neid märgata või nendega tegeleda. Ja kui see "hiljem" on käes, siis on vastav mõte kas ununenud, seda ei ole võib-olla tegelikult kunagi olnud, või ei osata sellega midagi peale hakata. Ent iseenda tunnete, mõtete ja vajaduste märkamine ja endale teadvustamine on võti, et luua endale uus identiteet. Identiteet, mis aitab välja tulla pensionile jäämisega seotud ärevusest, rahulolematusest, tühjusest. Nii nagu iga suurema elumuutusega toimub muutus ka isiksuses, tema prioriteetides ja arusaamades, toimub see ka pensionile jäädes.
Iga pensionile jääja on eriline, mõnel on olemas terve plaan kuidas nüüd edasi elada, mõnel on aga tühjus, mõni on seal kuskil vahepeal. Kui sina tunned, et oled selles tühjuses või teel sinna, kui rahulolematus, ärevus, teadmatus vm taoline on sinu põhiline tunne seoses pensionile jäämisega, isegi kui sa tajud seda ka juba enne päriselt pensionile jäämist, sellele sammule mõeldes, siis võta minuga ühendust, saame kokku ja arutame seda lähemalt. Luba mul olla sinu teejuht targa ja elumuutusega rahul oleva pensionäri elu juurde.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad