Sõnapaar "ideaalne pere" toob paljudel silme ette naeratavad ema-isa-lapsed, hea juhul ka vanavanemad. Mida see sõnapaar aga endas tegelikult peidab?
Rita Eevardi on kirjutanud artikli "Musterperekonna vari" (https://holistika.ee/musterperekonna-vari/?fbclid=IwAR29W8x8fHy2zYZD7r94KVqXasJpNsT6TzcjzqAqS2ySKUmbIPq-us2C_uo ). Ja see, millest tema seal kirjutas, tuli mulle nii tuttav ette. Ma olen neid momente "mul oli ideaalne lapsepõlv" vmt näinud rohkem kui kord või kaks. Mis on siis see, mida ma näinud olen.
Kõigepealt, ärme unusta, et iga laps on sisemuses oma emale-isale lojaalne. Seda nii lapsena kui täisealisena. Ja see ei tähenda, et ta kiidab oma vanema(te) käitumise, suhtumise, reaktsioonid alati heaks. Vanemalojaalsus tuleb välja just siis, kui lasta inimesel rääkida oma lapsepõlvest, ning vaatamata hiljem pinnale ujuvatele vastamata tunnetele, möödarääkimistele jne, näeb ta oma lapsepõlve ilusana. See ei ole etteheide, et nii ei saanud olla. Seda kindlasti mitte. Vaid see on viide sellele, et oma lapselikus meeles, ja olles mõjutatud vanemate arusaamadest, on tekkinud pilt ideaalsest lapsepõlvest, mis aga on vürtsitatud siiski ka asjaoludega, mis sinna justkui kuuluma ei peaks. Olgu selleks siis rahuldamatu tunnustusvajadus, hirm olla mahajäetud, oma mõtetest vaikimine vmt.
Vanemad kasvatavad oma lapsi just selle teadmisega mis neil endil on. Mentaalselt tervemõistuslik vanem ei tee teadlikult oma lapsele liiga, ei jäta teda teadlikult hooleta, vaid vanemal võib olla arusaam, et laps sai asja eest peksa ning ta paneb seda uskuma selle sama lapse. Samuti võib vanem olla seisukohal, et 6 aastane peabki ise endale süüa tegema ehk see on vanema parim teadmine sellel hetkel, mitte teadlik hooleta jätmine. Ja lapsed, nii lojaalsed oma vanematele ja ka nende arusaamadele, võtavad need vanemate teadmised ka enda teadmisteks, arusaamadeks. Ja tänu sellele ei näegi nad, et need võivad olla vildakad. Et just need võivad olla mingi puudujäägi põhjuseks.
Need momendid, kui keegi julgeb märgata, et tema ema või isa milleski eksisid, need on väga erilised. See erilisus on seisne selles, et "ma ju ütlesin sulle", vaid selles, nähes oma vanema poolt tehtud viga jõuab (nüüd juba täisealisele) lapsele kohale arusaam, et ka tema vanemad on ainult inimesed, nagu ta isegi. Ja nii, nagu tema ise aeg-ajalt eksib, teeb midagi valesti, ja maailm ei jäägi sellest seisma, siis kehtib see ka tema vanemate kohta. Ja see on väga suur samm ideaalsest perest pärit lapsele. Sealt edasi saab teha tööd sellega, et vabastada kunagi lapsena endasse peidetud väljendamata vajadused, tunded, ütlemised. Sest ikka ja jälle kordan ma, et: See, mis on meie sees, see ka mõjutab meid. Mis on kord välja öeldud teeb ruumi uutele tunnetele.
Mõtle hetkeks oma lapsepõlve peale, oma päritolu perekonna peale, seal olnud kirjutama reeglite peale. Võib-olla leiad juba ise sealt vastused sind justkui nähtamatult painanud küsimustele. Kui ei, siis kirjuta mulle, leiame meile mõlemale sobiva aja ja vaatame koos sinu teemad üle.
Kristel
sisetarkus@gmail.com
Vastused puuduvad