Minu elu enne holistilist regressiooniteraapiat ja minu elu peale holistilist regressiooniteraapiat. Hmmm, milline see erinevus siis on? Esimene asi mis mulle meelde tuleb on see, et ma olen oma lastega palju rahulikum, leplikum, mõistvam. Ma ei ärritu enam nende peale nii kergelt, ja selle tulemusel ma ka ei karju enam nende peale. Mul on peres kolm last. Ja mul oli kogu aeg tunne, et nad teevad kõik nimme selleks halvasti, et minu tähelepanu saada. Ja kuigi ma püüdsin neile anda oma tähelepanu ka nö headel momentidel, siis oli mul pidevalt selline tunne, et ma olen läbi kukkunud emana, et ma olen saamatu, ja et kuidas neile ei jagu sellest mida ma neile juba pakun. Miks on neil vaja muudkui veel ja veel? Kas nad ei saa siis aru, et ma ei jaksa? Ja see oli pidevalt alainfona foonil. Lastega suheldes trummeldas kuskil kuklas, et varsti läheb see rahulik moment mööda ja siis on kõik jälle peapeal. Ma isegi ootasin seda, sest siis tuli mõneks ajaks jälle vaikust ja rahu. Ja seda kõike saatis sisimas häbitunne, et mis ema ma selline ikka olen et selliseid asju mõtlen. Vuih!
Huvitav oli see, et teraapiate käigus ei olnud minu fookus lastel, suhetel nendega. Seal ma unustasin nad hoopiski justkui ära. Samm sammult, teraapia teraapialt avastasin ma hoopiski iseennast, minu enda seest tulevaid mustreid mis muuhulgas tõid kaasa ka selle kuidas ma lastega suhtlesin, käitusin. Teraapias olin fookuses mina. Ja see oli mulle uus. Et nagu, mismoodi, mina enne ja siis kuskil on ka teised. Eeee, see oli midagi võõrast. Jah, ma olin teoorias ennegi tugev, et ise tuleb rahul olla ja siis saan ka teistele midagi pakkuda. Aga praktikas? Enne oli vaja ju teha seda-teist-ja-kolmandat lastele, kodule, mehele, tööle jnejnejne, et enda jaoks jäi ainult magamine. Kuni ma märkasin järsku, et ma ei karju enam laste peale nii tihti kui varem. Just-just, nii tihti enam mitte, kuigi teinekord ikka. Aga minu jaoks oli see suur muutus. Et nagu, päriselt või? Ma ei karju? Et päriselt päriselt või? Ja siis hakkasin seda ise teadlikult jälgima millal mul siiski tekkis karjumine. Ja siis sain selle juba ise teraapias teemaks võtta, et kuule, uurime, mis selle taga on.
Jah, ma plahvatan vahest harva praegugi veel. Saan ise samas kohe aru ka miks. Nüüd on aga lisandunud see, et saades oma eksimusest aru vabandan ma lapse ees ja selgitan talle miks see juhtus. Ma ei püüa ennast nö puhtaks pesta, vaid ma tahan, et tema ei tunneks ennast pahasti, ennast süüdi ehk isegi minu plahvatuses. Ja see on omakorda mind lastega lähendanud. See on loonud usaldust uuel tasandil. Ning kuna nad ju muudkui kasvavad ja saavad vanemateks, siis ma väga loodan, et selline usaldus ja teineteisega arvestamine on see mis aitab hoida mul nendega ka edaspidises elus head ja mõnusat suhet, mitte ei otsi nad võimalust minu, nende emaga, suhtlemist vältida.
Igatahes, minu elu on muutunud esmalt just suhete tasandil. See ei ole toimunud küll üle öö, ikka tasapisi, kuid praegu oli nii hea tagasi vaadata oma elule 4-5 aastat tagasi ja võrrelda seda praegusega. Ja tõesti, see praegune on tuhandeid kordi rahuldust pakkuvam kui varasem. Päriselt ka.
Vastused puuduvad