Karmid ajad nõuavad karme inimesi. Kiired ajad nõuavad kiireid inimesi. Aga mis toimub inimesega kõigi nende "nõudmiste" taga?
Sattusin lugema Nipiraamatu tutvustust, milles Kaire Vilgats räägib oma elust ja sellest kuidas ta on kuulnud, et jätab mulje, justkui oleks ta hästi tugev inimene, kellele ei saa haiget teha ja kes saab alati hakkama. «Tegelikult teevad mulle paljud asjad haiget. Varem üritasin seda varjata, aga see pole õige,» sõnab Kaire. «On väga inimlik, kui miski sind riivab (
https://nipiraamat.ohtuleht.ee/972231/varskes-nipiraamatus-kaire-vilgats-varem-uritasin-seda-varjata-aga-mulle-teevad-paljud-asjad-haiget ).
Olen töötanud inimestega, kes on oma valdkonnas väga tugevad tegijad, teada ja tuntud inimesed paljudele. Meediast paistavad nad tublid, töökad, avatud silmaringiga, oma ala spetsialistid ja veel palju enamat. Ja nad on seda tõesti. Kes on väga hea advokaat, kes on väga hea müügimees, kes on väga hea ettevõtte juht jnejnejne. Ja samas on igal ühel neist ka oma fassaaditagune elu. Elu, mille on kujundanud varajane lapsepõlv, koolikiusamine, katkine pere. Elu, millest nad ei räägi avalikult, mida nad alatihti ei ole tahtnud endale isegi tunnistada ja mille eiramiseks nad ongi palju tööd teinud ja tänasteks inimesteks saanud. Kuid see kõik on siiski olemas. Ja see kõik on oma rolli mänginud nii enne, kui mängib ka praegu. Kui miski teeb haiget, kui miskit tahaks unustada, siis sellest ei räägita. Kuid rääkimata jätmine ei tee seda olematuks.
Minu enda lugugi on otsapidi seotud sellega kuidas ühel eneseavastuse koolitusel ühte harjutust väikeses grupis tehes "suutsin" oma grupi liikmed panna vaat et õhku ahmima kui palusin nende abi enda enesekindlusega töötamisel. Sest nende jaoks olin ma tugev ja hakkama saav, väga enesekindel, alati oma arvamusega naine. Seda nii mind juba ammusest ajast tundvatele inimestele kui ka päris uuele tuttavale. Aga oma sisemuses värisesin ma pidevalt, oma sisemuses meenutasin ma pigem hiire vurrusid, mis muudkui liiguvad. Minu fassaaditagune elu oli täis pidevat ärevust, pidevat vajadust ennast tõestada, pidevat valmisolekut rünnakuks.
Igaüks meist saab mõelda selle peale, millise tundega me oma fassaadi elame. Kui need lähevad kokku, siis on tegemist suurepärase olukorraga. Kui siin on aga mingi lahkheli, kui on pisikenegi hirm, et keegi võib näha fassaadi taha ning sellega sinu praegust kuvandit õõnestada, siis on mõistlik ise selle kõigega tegeleda, mitte lasta kellelgi teisel seda sinu tahte vastaselt avada. Eriti kui oled just see inimene, kes pakub huvi meediale, või kelle (fassaadi)elu tahaksid paljud elada.
Kaire Vilgats ütleb «Ma olen oma psühholoogilt palju abi saanud ja mul on juba nii palju muutusi. Meil on nii palju oskuslikke spetsialiste ja inimesed tõepoolest saavad abi,» julgustab naine mis tahes mure korral professionaali poole pöörduma. Mina ei ole psühholoog, kuid ka mina aitan sul tegeleda teemadega, mida sa oled peitnud või peitmas. Sest ainult asjadega tegeledes saab midagi muutuda.
Tundes, et tahad just minu abi, ole hea ja kirjuta mulle sisetarkus@gmail.com või helista 5649 8714.
Kristel
Olen töötanud inimestega, kes on oma valdkonnas väga tugevad tegijad, teada ja tuntud inimesed paljudele. Meediast paistavad nad tublid, töökad, avatud silmaringiga, oma ala spetsialistid ja veel palju enamat. Ja nad on seda tõesti. Kes on väga hea advokaat, kes on väga hea müügimees, kes on väga hea ettevõtte juht jnejnejne. Ja samas on igal ühel neist ka oma fassaaditagune elu. Elu, mille on kujundanud varajane lapsepõlv, koolikiusamine, katkine pere. Elu, millest nad ei räägi avalikult, mida nad alatihti ei ole tahtnud endale isegi tunnistada ja mille eiramiseks nad ongi palju tööd teinud ja tänasteks inimesteks saanud. Kuid see kõik on siiski olemas. Ja see kõik on oma rolli mänginud nii enne, kui mängib ka praegu. Kui miski teeb haiget, kui miskit tahaks unustada, siis sellest ei räägita. Kuid rääkimata jätmine ei tee seda olematuks.
Minu enda lugugi on otsapidi seotud sellega kuidas ühel eneseavastuse koolitusel ühte harjutust väikeses grupis tehes "suutsin" oma grupi liikmed panna vaat et õhku ahmima kui palusin nende abi enda enesekindlusega töötamisel. Sest nende jaoks olin ma tugev ja hakkama saav, väga enesekindel, alati oma arvamusega naine. Seda nii mind juba ammusest ajast tundvatele inimestele kui ka päris uuele tuttavale. Aga oma sisemuses värisesin ma pidevalt, oma sisemuses meenutasin ma pigem hiire vurrusid, mis muudkui liiguvad. Minu fassaaditagune elu oli täis pidevat ärevust, pidevat vajadust ennast tõestada, pidevat valmisolekut rünnakuks.
Igaüks meist saab mõelda selle peale, millise tundega me oma fassaadi elame. Kui need lähevad kokku, siis on tegemist suurepärase olukorraga. Kui siin on aga mingi lahkheli, kui on pisikenegi hirm, et keegi võib näha fassaadi taha ning sellega sinu praegust kuvandit õõnestada, siis on mõistlik ise selle kõigega tegeleda, mitte lasta kellelgi teisel seda sinu tahte vastaselt avada. Eriti kui oled just see inimene, kes pakub huvi meediale, või kelle (fassaadi)elu tahaksid paljud elada.
Kaire Vilgats ütleb «Ma olen oma psühholoogilt palju abi saanud ja mul on juba nii palju muutusi. Meil on nii palju oskuslikke spetsialiste ja inimesed tõepoolest saavad abi,» julgustab naine mis tahes mure korral professionaali poole pöörduma. Mina ei ole psühholoog, kuid ka mina aitan sul tegeleda teemadega, mida sa oled peitnud või peitmas. Sest ainult asjadega tegeledes saab midagi muutuda.
Tundes, et tahad just minu abi, ole hea ja kirjuta mulle sisetarkus@gmail.com või helista 5649 8714.
Kristel
Vastused puuduvad